Üks majandusteaduses tuntuim fallacies on on fikseeritud summa, töö – tööjõu – mida saab jagada mitmel viisil luua vähem või rohkem töökohti ühekordse mõiste. Oletame, et kõik töötatud 10% vähem tundi. Ettevõtete oleks vaja palgata rohkem töötajaid. Hei presto, töötuse oleks Kahanda. 1891, Majandusteadlane, D. F. Schloss, kirjeldatakse sellise mõtlemine tööjõu eksitus ühekordse, kuna tegelikkuses tehtava töö summat ei ole kinnitatud. Valitsuse kehtestatud piirangud töö inimeste hulk võib tegelikult vähendada tööturu ülesehitamisele, suurendades töötuse tõhusust. Lühem tundi on luua rohkem töökohti, ainult siis, kui nädala palk on ka lõigatud (millega töötajad tõenäoliselt resisti) muul viisil tõusevad toodangu ühiku omahinnad. Ei ole kõik tööjõukulud erinevad arvu töötundide arv. Fikseeritud kulusid, nagu näiteks töölevõtmine ja koolitamine, võib olla märkimisväärne, nii, et see maksab ettevõte rohkem kui üks täielikult-taimeri kahe osalise tööajaga töötajaid palgata. Töönädala kärpida. Seega võib tõsta keskmised kulud tööühiku kohta ja põhjustada ettevõtete tööjõu vähem tunde kokku osta. Parem nii vähendada töötuse võib stimuleerida nõudlust ja seda suurendada toodangut; teine on teha tööjõuturul paindlikumaks, ei tohi olla alla.