Hüpoteesi, et täna mandrite olid korraga ühe suure mandril (Pangea) või Põhja-Euroopas (Lauraasia), mis Lõuna mandril (Gondwanaland) Tethys merega eraldatud lahutamatu osa. Need lahutamatu osa seejärel eraldatud ja oma praegust asukohta liikunud. Algne idee on jälgitavalt Antonio Snider (1858); hüpoteesi teaduslikud tõendid esitati Suess (1900), Taylor (1910), ja väga oluliselt Wegener (1929) ja du Toit (1937). Siiski tõendeid ei peetud piisavalt tugevad, et üldist heakskiitmist kuni Põhja leviku ja liikumise magnetilise pole paleomagnetic andmed olid toodetud hilinenud 1960. Avastamine, näitas, et magnetilise pole mõõtmise kohta kaljud ühe kontinendi põhjal resolutsiooni ei vasta määratud teise mandri sarnaste mõõtmised algatusel paleomagnetic erinevusi. Mandrite triiv teooria oli veelgi tugevdada avastus, et ookeanide põranda oli ilmselt olnud levida teineteisest upper ookeaniala kõrgendikke kaudu Vahevöö materjalist. Mandrite triiv teooriatest plaadi resolutsiooni (Laamtektoonika) on peaaegu identsed. Peamine erinevus on, et endine leiab mandrite ise on liikuv, isoleeritud plokid. Viimane leiab selle kontinendi liigu suurema plokkide (plaatide), mis külgnevad liigu wholes lahutamatu osa. Erinevus on vähenenud toomist, plaadi liikuval teooria hüpoteesi, et mõned või kõik plokid on eraldatud piirkondades liiguvad koos plokid plastmassist materjali viimastel aastatel.