Nn vastumeelt revolutsionäärid, nende juhtide puudus tugev usaldus inimestel tõusta kõrgemale oma omakasu ja ette valgustunud seadusandliku poliitika (vt avaliku voorus). Ameerika revolutsiooni ajal argumendiks kasuks õnnistuse, mis võib kergesti kontrollitav rahva tahet. Tagada poliitiline stabiilsus, nad uskusid, et poliitiliste otsuste tegemine peaks olema ühiskonna tõestatud sotsiaalse ja majandusliku eliidi kätte. John Dickinson, John Adams (väga innukas revolutsiooniline) ja Robert Morris võib kirjeldada kui ettevaatlik revolutsionäärid. Vt radikaalne revolutiorlaries.