Tavapärase majandus tarkus sajandi teisel poolel tehtud osalise come-tagasi viimastel aastatel. Mercantilists kartsid, et raha oleks muutunud liiga vähe toodangu ja tööhõive kõrge taseme; nende eelistanud lahendus oli odav raha (madalad intressimäärad). Eelkäija 20th century arutelu Keynesians ja monetarists vahel, mis võeti vastu Klassikaline majandusteadus, advokaadi, kes väitsid, et odav ja palju raha võib põhjustada inflatsiooni. Originaali mercantilists, nagu näiteks John õiguse, Šoti financier (ja süüdimõistetu mõrvari), arvatakse riigi majandusliku heaolu ja poliitilise võimu tulid väärismetallide varusid. Maksimeerimiseks neid varusid nad väitsid Vabakaubanduse, protektsionistlike minimeerida impordi ning poliitika maksimeerida ekspordi, omandada rohkem väärismetalltoodete kasutatavate ülejääk loomine favoring vastu. Seda vaidlustanud selle classicists jaoks Adam Smith ja David Hume, kes väitsid, et riigi jõukuse tuli ei oma varude väärismetallide vaid pigem tootmisressurssidele (maa, tööjõu, kapitali, jne) ja tulemuslikult kasutatakse neid varusid. Riikides, kus neil on eelised asju on spetsialiseerunud, võimaldades vaba kaubandust suurendada tõhusust.